Viimane nädal möödus üsna rahulikult. Sain elektriautoga ise sõita, üsna vaikne tegelane ja pidur on algul harjumatu. Mõni arusaamatuserror tekkis ka, aga mitte minupoolt. Nimelt vahetasime autol rehvid ära ja siis kui lõpetasin rataste njuutomvõtmega ülekäimise avastasin, et pagasnikus on rattad. Tuli välja, et nendele oli vaja hoopis uued rehvid peale panna, kuid töökäsul polnud kirjas midagi selle kohta, ehk kokku saime teha 1 rehvivahetuse asemel 3.
Viimasel päeval kolleegis nagu "avanesid" rohkem ning tegid rohkem juttu minuga. Lahkumisse suhtuti suht rahulikult ning ülemuselt sain natuke krõbisevat kah, mis tuli meeldiva üllatusena.
Igapäev olen sõitnud mööda ühest punasest cabrio 2008a mustangist, mis viimastel päevadel on asendunud kollase 2019a cabrio mustangiga. Ilmselt omanik vahetas uuema vastu.
See ei ole mustang, vaid camaro ss
Lahkusime rongiga samamoodi nagu tulime. Metroo, millega lennujaama sõitsime läks enne lõpppeatust kaheks ning me pidime rongi etteotsa kolima, muidu oleks sõitnud kuskile mujale tagumise otsaga. Helsingisse lennul sain akna juures lõpuks istuda ja see oli väga väärt seda.
Nägin pärsi palju lennukeid õhus, Gotlandi ja hämaruses Tallinnat, kahjuks istusin teisel pool ja ei näinud päikeseloojangut. Maandumisel tekkis mul mingi valu paremasse põskkoopa piirkonda ja jäi alles ka peale maandumist, kuid mitte nii hullult kui laskudes. Helsingi lennujaamas esmaabipunkti ega midagi sarnast ei olnud meie üllatuseks ja ainuke koht kust natuke abi võis saad aoli apteek või siis pakuti 112 helistada. Tartusse lennuga ei olnud midagi tunda, võimalik, et see lennuk ei lendanud nii kõrgelt või laskus aeglasemalt. Maapeal läks mu auto ilusti käima peale 35 päeva seismist ja saingi lõpuks koju.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar