Viimane, viies

Esmaspäeva hommikul hakkasime Heikoga keldrit värvima. Seekord õnneks siiski pritsiga, sest elektrijuhtmeid ja muid olluseid ei ole veel üles pandud. Siis aga otsustas masin jupsi hakata, pritsis värvi mulksudena, mitte ühtlase joana. Õppisin ühe nipi- kallasime värvi sisse naket, et siis pole vaja kruntida.  Läksin siis hoopis oma reedel pooleli jäänud tööd tegema. Naketatud sain, siis tegin oma pritsi ilusti puhtaks. Jörg aga tuli "tegid juba puhtaks jah...no sul on seda kohe jälle vaja". No selge, trepikojas oli ka vaja seinad ja laed naketada. Kui sellega ka lõpetand olin ja uuesti pritsi puhastasin, tuli ülemus. Ja kuna mul midagi muud teha ei olnud, siis tema soovitas poistele, et nad laseks mul ka tapeetida. FINALLY!!! Ja kujutad ette jah, täitsa oskabki tapeetida ja täitsa titi-miti värk. Ja siis ma Heiko käest küsisin, et miks neil siin kõik korterid on sama tapeediga ja valged. Siis võttis teda ennast ka mõtlema, et kõik on valge, et tal endal ka kodus. Näitasin siis oma suuretoa pilti ka, et natuke värvi on alati tore. Ja siis, kae imet- mõni rull mustriga tapeeti ja mõni rull natuke värvilisemat tapeeti ootab ka veel panemist.
Teisipäeva hommikul mehed tegid enne tööd väljas veel suitsu, ma tassisin ajaviiteks asjad sisse. Siis nad tõmbasid oma pahtlipritsi käima. Jörg vaatab mulle otsa "Mhh, järgmine korter tahab tapeetimist, tead ju küll kuidas käib". Ja nii me terve päeva kolmekesi tapeetisime. Kaks korterit on täielikult valmis, üks veidi poolik. Päeva lõpetuseks Heiko ikka kiitis ka, et tublisti olin teinud ;)
Kolmapäeval tapeetisime lõpuni veel ühe pooleli oleva korteri. Seejärel kolisime edasi järgmisses. Seal oli vaja lagi lihvida- esimene korter, kus ei tapeeditud lage, vaid pahteldati ja läheb värvi alla. Sinna tuleb ka värvilist tapeeti. Peale lõunat alustasime uuesti tapeetimisega. Esimene 125 m sai väga kiiresti otsa. Vedasin teise rulli ka kohale, ütlesin, et see on viimane. Jörg nagu ei tahtnud mind hästi uskuda- sest tapeetimist vajas ikka veel päris hulk seinu. Käisid nad siis veel kahekesi otsimas, et ehk ma ei pannud tähele, aga ei midagi. Järskuhakkasid nad hoopis asju autosse tassima ja tuli välja, et neljapäeval oleme me kuskil mujal, aga nad veel ei tea, kas ma nendega kaasa lähen.
Neljapäeva hommikul sõitsime veel kahe teise tüübiga maja fassaadi krohvima. Neil käib asi nii kiiresti, et ma ei mahtunud kuskile vahelegi, et natuke proovida. Aga siis jõudsime ühe nurgani, kus Heiko ütles, et tee see ise ära- seal sain rahulikult omaette harjutada kuniks tunnetuse kätte sain. Edasi juba läks vähe libedamalt. Poisid ikka üritavad mind ära rääkida, et ma siia jääks, et võin kohe esmaspäeval tööga alustada. :)
Reede hommikul ütles tunne mu sees, et pane rohkem riideid selga, nii igaks juhuks. Seekord mu kõhutunne mind ei petnud. Mind saadeti õue maja soklit mingi spets mördiga värvima- väljas oli 3 kraadi (tegelik tunnetus 0). Sõrmed olid külmast kanged, varbad külmetasid, tuul oli läbi lõikav ja tagatipuks pidin ennast kahe müüri vahele pressima, et sokkel tehtud saaks. Aga õnneks kui valmis sain, siis olid nad mu tööga rahul.

Põlvede alla anti tükk penoplasti, et põlved ikka alles jääks.
Mahtusin sinna kahe seina vahele täpselt ära. 

Kui lõpuks tuppa soojenema sain, siis otsiti mulle tööd. Küll tegin akna raame liimist puhtaks ja lõikasin akna äärest tapeeti, mis liiga kaugele oli jäänud. Siis aga sain lõpuks 10 cm pahtlilabida ja parandasime Heikoga laes auke. Ja läbi ta saigi- ülemus ütles, et kolleegid olid minu tööga rahul, kõik läks suurepäraselt ja et neil oli hea meel. Tänasin, ütlesin, et õppisin paljut ja oli väga tore. Autosse istudes andsin Jörgile ja Heikole tänuks šokolaadid- mõlemal silmad üllatusest suured :) Iga pidu saab üks kord otsa...Nüüd veel pesu pesta, asjad pakkida, tuba koristada ja adjöö Deutchland und wilkommen Heim!